Kurikuulus tapja

Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv.

Seal oli ohver,tema,ta plaan ning ümbruskond väga hästi välja joonistatud ning sellist mõrva oleks suutnud teostada ainult proffesionaalne mõrvar, kuid ohvri kahjuks just see ta oligi-proffesionaalne mõrtsukas, kes on tapnud sadu ning tapab veel kindlasti rohkemgi, kui keegi teda ei takista.

Allmaailmas tuntud mõrtsukas tapab ainult poole miljoni eest ning teda saab leida ainult väga heade tutvuste läbi.

Ta ei jäta endast ühtegi jälge ning, kui kuidagi moodi keegi isegi teda näeb ei ela ta sellest rääkida.Isegi tema palkajad ei tea kuidas ta välja näeb kuna peale igat tapmist ta vahetab oma välimust, kuna nii ei saa keegi talle jälile.

Selline oli mõrtsukas, kes pidi tapma ohvri kelleks oli üks Inglismaa rikkamaid mehi-mister Baker.

Mister Baker oli multimiljonär, kes oli sõjaväe ohvitser ning keda keegi teine palgamõrtsukas tappa ei julgenud.Jutud liikusid, et Baker ka ise oli olnud kurikuulus palgamõrtsukas ning kuna kõige paremad mõrtsukad enda välimust muudavad ei teadnud keegi täpselt kas ta oli või ei olnud mõrtsukas.

Kuna see mõrtsukas, kes teda tapma palgati nõustuski Bakeri tapmisega ainult seepärast, et ta tundis aukartust.

Järgmise päeva hommikul täpselt kell kuus valmistus ta Bakeri tapmiseks oma häärmas majakeses.Võttes maja peidikust välja relva lahkus ta Londonisse, et Baker oma visiidi ajal tappa.Visiit pidi toimuma kell 13.oo ning kuna tapja nii kaugel elas pidi ta võimalikult vara minema,et sinna jõuda ning kuidagi valvuritest mööda hiilida.

Ta pidurdas kiiresti kuna ta pidi võtma veel ka valeriided,et ennast maskeerida üheks valvuritest.

Nüüd kiiresti Londoni poole sõites märkasid mõned agendid, kes teda juba paar kuud olid jälitanud ja vaadelnud hakkasid teda Londoni poole vaikselt jälitama.Kuna kurjategija oli oma graafikust maas ei pannud ta neid tähele ning varsti, umbes 12 paiku jõudis kurikael kohale ning astus valeriietes ja sniper selja peal autost välja.Ta oli ennast maskeerinud eripolitseiks kellel oli luba kanda sniperit.

Keegi isegi ei osanud arvestada, et ta mõrvar on ning ta sai ilma suurema vaevata kõvalmajja kus ta sniperiga sihtides Bakerit ootas.

Need samad kaks agenti olid seal samas majas ning ootasid kuna mõrvar midagi teeb mille eest ta kinni saab panna.Muidugi saab teda ka praegu kinni panna eripolitseiniku kehastumise eest, kuid agendid tahtsid ta terveks ta eluajaks vangi panna ning seda oleks võimaldanud ainult kindel mõrv nagu Bakeri tapmine.

Nüüd läheduses olev kiriku kell lõi 13.oo ning kohe, kui just saabunud kuulikindlast limusiinist välja astudes lasti Bakeri pea lõhki.Agendid tormasid trepist üles ning käis kaks kõrvulukustavat pauku ning nad olid surnud.Kohale jõudes oli ta märganud neid agente ning lihtsalt mängis, et ta neid ei märka.

Nüüd jooksid sõdurid ja valvurid ringi otsides seda mõrvarit, kuid ta oli juba ammu kadunud ning sõitis oma kodu poole.

Õhtul koju jõudes tõmbas ta seinale 231. kriipsu ning kirjutas selle kõrval ohvitser Baker.

Nii jätkas ta oma elu kuni talle 20 aasta pärast järele saadi.Ta oli, siis 58 aastane ning talle määrati surmanuhtlus 435 inimese mõrvamise eest.