Salasuhe

Ühel reede õhtul toimus Palmstreeti tänaval asuvas majas karm mõrv, mida hakkas uurima kurjategijate hirm detektiiv McCane.Hendrikus, Karlil oli salasuhe oma isaga ja ta teadis et kui see avalikuse ette tuleb on ta elu läbi. Ta läks pubisse kus ta isa sõber jõi end purju ja üritas unustada mida ta oma sõbra ja poja kohta teada sai. Karl võttis noa lõi kõrri ja jooksis minema. Ta põgenes oma koju ja pani ukse lukku ja jäi hommikut ootama. Kuid öö venis ja venis...Lõpuks jäi ta magama. Hommikul ärkas ta suure peavaluga. Ta läks politseisse ja tahtis ennast ülesse anda, kuna süümepiinad olid liiga suured. Talle aga öeldi, et mõrvar on juba leitud. Ta ei usukunud seda ja paari päeva pärast läks ta vanglasse, seda meest vaatama.Vangis istus tuletõrje kapten hüüdnimega väike Tom, kes oli talle väga hea sõber. Tom vastas:"Sina Hendrikus lõbutse isaga, teil on veel pikk ja vallatu tulevik ja suhe veel ees. Minust ei hooli keegi mina võin siin vangis rahus istuda." Sellepeale ütles Hendrikus:"Selge, ma siis asun asja kallale. Head elu sulle! Tom oli solvunud kuna ta lootis,et Hendrikus päästab ta ja võttab ta isa asemel meheks. Kuid Hendrikus sellest ei hoolinud ja ta käis isaga kahe aastasel vallatul reisil. Kui ta tagasi tuli oli kuulnud et Tom oli vanglast põgenenud ja tahab kätte maksta Hendrikusele ja tema südant võita.
Hendrikus kartis Tomi, sest ta teadis et ta võib armastuse nimel kõike teha. Tom oli kõige kardetum mees linnas. Hendrikus jooksis isa juurde ja karjus oma väga peenikeste häälte paeladega:" Issi sõidame linnast välja." Isa ütles:"Ei me jääme siia!" vastas isa. Järgmisel päeval hakkas Tom valmistama ennast ette Hendrikuse tapmiseks.
Nüüd oli Hendrikus üksinda pimedal tänaval ning jalutas kodu poole, kui järsku auto talle otsa sõitis.Ta lendas paari meetri kaugusele ja lamades ning piineldes tänaval nägi ta kuidas Tom aeglaselt tema poole tuli ning ta ära tappis.Tom mässis surnukeha prügikotti ja sõitis rahulikult oma koju.Seal ta mattis Hendrikuse maha ning pesi oma auto ära.
Järgmine päev valmistas ta ennast ette järgmiseks, kuid palju piinarikkamaks mõrvaks.Ta läks otse Hendrikuse isa juurde, kus ta kõik ära tappis-nii teenijad, kui ka valvurid ning Hendrikuse isa juurde tammus.Tom lasi talle kümneid kuule kätesse ja tõmbas noa välja.Ta lõi Hendrikuse isa mitu korda ning asetas kirstu.Tom oli olnud kunagi meedik ning seepärast haavas ta ainult neid kohti mis inimest tappa ei saa.Ta sulges kirstukaane ning mattis ta oma tagaõue Hendrikuse kõrvale.
Hendrikuse isa piinles veel tund aega valus kuni ta lõpuks ära suri.
Sellele saadi jälile alles paari aasta pärast, kuid siis oli Tom juba kaugel Mehhikos ning Hendrikuse isa rahaga sai ta seal puhata kuni oma elupäevade lõpuni.

Kurikuulus tapja

Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv.

Seal oli ohver,tema,ta plaan ning ümbruskond väga hästi välja joonistatud ning sellist mõrva oleks suutnud teostada ainult proffesionaalne mõrvar, kuid ohvri kahjuks just see ta oligi-proffesionaalne mõrtsukas, kes on tapnud sadu ning tapab veel kindlasti rohkemgi, kui keegi teda ei takista.

Allmaailmas tuntud mõrtsukas tapab ainult poole miljoni eest ning teda saab leida ainult väga heade tutvuste läbi.

Ta ei jäta endast ühtegi jälge ning, kui kuidagi moodi keegi isegi teda näeb ei ela ta sellest rääkida.Isegi tema palkajad ei tea kuidas ta välja näeb kuna peale igat tapmist ta vahetab oma välimust, kuna nii ei saa keegi talle jälile.

Selline oli mõrtsukas, kes pidi tapma ohvri kelleks oli üks Inglismaa rikkamaid mehi-mister Baker.

Mister Baker oli multimiljonär, kes oli sõjaväe ohvitser ning keda keegi teine palgamõrtsukas tappa ei julgenud.Jutud liikusid, et Baker ka ise oli olnud kurikuulus palgamõrtsukas ning kuna kõige paremad mõrtsukad enda välimust muudavad ei teadnud keegi täpselt kas ta oli või ei olnud mõrtsukas.

Kuna see mõrtsukas, kes teda tapma palgati nõustuski Bakeri tapmisega ainult seepärast, et ta tundis aukartust.

Järgmise päeva hommikul täpselt kell kuus valmistus ta Bakeri tapmiseks oma häärmas majakeses.Võttes maja peidikust välja relva lahkus ta Londonisse, et Baker oma visiidi ajal tappa.Visiit pidi toimuma kell 13.oo ning kuna tapja nii kaugel elas pidi ta võimalikult vara minema,et sinna jõuda ning kuidagi valvuritest mööda hiilida.

Ta pidurdas kiiresti kuna ta pidi võtma veel ka valeriided,et ennast maskeerida üheks valvuritest.

Nüüd kiiresti Londoni poole sõites märkasid mõned agendid, kes teda juba paar kuud olid jälitanud ja vaadelnud hakkasid teda Londoni poole vaikselt jälitama.Kuna kurjategija oli oma graafikust maas ei pannud ta neid tähele ning varsti, umbes 12 paiku jõudis kurikael kohale ning astus valeriietes ja sniper selja peal autost välja.Ta oli ennast maskeerinud eripolitseiks kellel oli luba kanda sniperit.

Keegi isegi ei osanud arvestada, et ta mõrvar on ning ta sai ilma suurema vaevata kõvalmajja kus ta sniperiga sihtides Bakerit ootas.

Need samad kaks agenti olid seal samas majas ning ootasid kuna mõrvar midagi teeb mille eest ta kinni saab panna.Muidugi saab teda ka praegu kinni panna eripolitseiniku kehastumise eest, kuid agendid tahtsid ta terveks ta eluajaks vangi panna ning seda oleks võimaldanud ainult kindel mõrv nagu Bakeri tapmine.

Nüüd läheduses olev kiriku kell lõi 13.oo ning kohe, kui just saabunud kuulikindlast limusiinist välja astudes lasti Bakeri pea lõhki.Agendid tormasid trepist üles ning käis kaks kõrvulukustavat pauku ning nad olid surnud.Kohale jõudes oli ta märganud neid agente ning lihtsalt mängis, et ta neid ei märka.

Nüüd jooksid sõdurid ja valvurid ringi otsides seda mõrvarit, kuid ta oli juba ammu kadunud ning sõitis oma kodu poole.

Õhtul koju jõudes tõmbas ta seinale 231. kriipsu ning kirjutas selle kõrval ohvitser Baker.

Nii jätkas ta oma elu kuni talle 20 aasta pärast järele saadi.Ta oli, siis 58 aastane ning talle määrati surmanuhtlus 435 inimese mõrvamise eest.

Kodutöö

Arvustus kadunud testamend'i loo kohta.

See arvustus on Agatha Christie kirjutatud Hercuile Poirot üks juhtumistest.
Seal loos uuris Hercuile Poirot Andrew testamenti,kes oli väga rikas,kuid kuna ta oma vennatütre mõtlemisviiside vastu oli kirjutas ta oma testamenti, et ta vennatütar peab oma leidlikust tõestama aasta jooksul ning ainult, siis saab tema raha vennatütrele.
Et seda lugu uurida sõitis Poirot koos Hastingsiga Andrew koju Crabtree mõisasse,kus elasid Andrew'i kaks hoolitsejat-mister ja missis Baker.See oli sümpaatne paar: mees - nurgeline, roosapõskne, krimpsus õuna meenutava näoga, ja tema abikaasa - tõelist Devonshire'i tüüpi, vägagi aukartust äratavate gabariitidega naisterahvas.
Kuna nad olid saanud telegrammi miss Violet Marshilt-Andrew vennatütrelt Poirot tulekust ootasid nad neid ning peale hommikusööki koostas Poirot plaani, mis seisnes kabinetist kõikide dokumentide ja paberite ülevaatamist ja uurimist.
Kabinetti uurides leidis Poirot, et kõik võtmehoidjad olid ilusti maalitud peale ühe,kus oli võtmerõngas kinni üks räpane ümbrik,kus oli lohakalt kirjutatud:Büroovõti.Seda nähes sai Poirot kohe aru, et selle on kirjutanud keegi teine inimene.
Bakereid küsitledes sai Poirot tõestust sellest, et seal oligi kaks testamenti ning ,et kui leida teine testament aasta jooksul saab missis Marsh oma päranduse.
Kui ta edasi küsis Bakeritelt, kas selle räpases ümbrikus oleva kirja on kirjutanud nende peremees.Missis Baker vastas jaatavalt, kuid kuna ta paar sekundit ootas sai Poirot aru, et ta valetab, kuid ta ei saanud aru miks.Poirot küsis kas keegi on viimase kolme aasta jooksul kedagi kabinetis käinud peale nende ja missis Marshi.Vastuseks sai ta, et kahe poole aasta eest käisid töömehed Playmouth firmast, kuid nad ei teadnud mis tööd nad seal tegid.Poirot sai kohe aru, et nad olid seal ehitanud peidikut kuhu teist testamenti peita.
Natukese ajaga leidsid Poirot ja Hastings selle firma ja need kaks töömeest,kes kabinetis tööd tegid.Nad ütlesid, et nad tegid kaminasse peidiku ning peitsid selle nii ära et seda arusaada poleks.Seda kõike rääkis väga intelligentse välimusega töömees Hogan, kes oli pikk ja kõhn ning hallide vuntsidega.
Poirot ja Hastings kiirustasid tagasi Crabtree mõisasse ning otsejoones kabinetti.Poirot leidis peidiku, kuid oli väga pettunud kui ta sealt ainult kärssanud paberitükki leidis, kus oli natukene näha Bakerite allkirju.
Järgmine päev läksid nad jälle Crabtree mõisasse ning Poirot Läks joonelt võtmelaua juurde, võttis sealt kirjutuspuldi võtme ja selle küljest ümbriku. Äärmiselt ettevaatlikult lõikas Poirot ümbriku lahti ja laotas selle laiali nagu paberilehe. Siis süütas ta tule ja pööras ümbriku sisekülje valguse poole. Mõni minut hiljem ilmusid nähtavale ähmased tähed. Seal oli kaks vaevueristatavat rida: mister Marsh teatas lakooniliselt, et jätab kogu oma vara vennatütrele miss Violet Marshile. Dateeritud kahekümne viienda märtsiga, mida kinnitavad Albert Pike, kondiiter, ja Jessie Pike, tema naine.
Isegi Poirot oli üllatunud, kui nutikas oli olnud mister Marsh

Minu meelest oli Poirot õigetele järeldustele tulnud ning tõestas jälle, et teda ei saa üle kavaldada.

Kodutöö nr5

1)Kriminaalromaan koosneb kuriteost,selle uurimisest,lahendamisest,ovrist,kurjategijast ja kuriteo uurijast
2)Kriminaalromaani 3 liiki on dektetiivromaan,thriller ja kohtudraama
3)Esimene kriminaalromaan oli Edgar Allan Poe 1841.aastal kirjutatud "Mõrvad Rue Morgue'il
4)Sellised tegelaskujud nagu Sherlock Holmes ja doktor Watson, Hercule Poirot ja Arthur Hastings, komissar Maigret ning Perry Mason on kirjutanud Arthur Conan Doyle,Agatha Cristie,Georges Simenon ja Erley Stanley Gardner

tiba labatabasaba

Tere lapsed!!!Minu nimi on Karl-Hendrik ning olen 12aastane.Käin GaG's 6.b klassis.