1. Hüppasime vankrile ja hakkasime sõitma. M, 1. lihtminevik, kindel, isikuline, jaatav
2. Küsija suu peale ei lööda. A. 1. lihtolevik, kindel, mitteisikuline, eitav,
3. Varsti tullakse koju. M. mitteisikuline, jaatav, kindel, kindel, 3.
4. Metsas leidus rohkesti pähklipõõsaid. M. isikuline, jaatav, kindel,
5. Linnas süttivad üksteise järel kollakad tuled. M. isikuline, jaatav, kindel,
6. Väsinud teekäija istus puu alla puhkama. A. isikuline, jaatav, kindel,
7. Tema silmad ei sädelenud enam. M. isikuline, eitav, kindel,
8. Jälle joosti ja kisendati. M. mitteisikuline, jaatav, kindel,
9. Nüüd algavat kibedad tööpäevad. M. mitteisikuline, jaatav, kaudne,
10. Selles hääles oli midagi tuttavat. A. isikuline, jaatav, kindel,
11. Ära puutu! A. isikuline, eitav, käskiv,
12. Kui oleksin vaid teadnud! A. isikuline, jaatav, tingiv,
13. Võtja käe peale lüüakse. M. mitteisikuline, jaatav, kindel,
14. Naabri juurde ei tohtinud sisse astuda. A. isikuline, eitav, kindel,
15. Hoidke eemale! M. mitteisikuline, jaatav, käskiv,
16. Jah, see on minu kohus. A. isikuline, jaatav, kindel,
17. Läbirääkimised lõppegu. M. isikuline, jaatav, käskiv,
18. Seal jahvatatakse vilja. M. mitteisikuline, jaatav, kindel,
19. Oleksin vastanud kindlasti. A. isikuline, jaatav, tingiv,
20. Hilja vaatas nukralt tulle. A. isikuline, jaatavkindel,
teisipäev, 26. mai 2009
Kordamisülesanne
Reserveerima - kinni panema, varuks hoidma - Ma reserveerisin selle laua homseks.
Dubleerima - kahekordistama, teisikeksemplari valmistama - Ma dubleerisin meie raha.
Imiteerima - matkima, jäljendama - Miks sa imiteerid teda ?
Dekoreerima - kaunistama, ehtima - Kas sa dekoreerisid juba puu ära ?
Demonstreerima - selgitavalt näitama, tutvustama - Ma demonstreerin teile oma tööd.
Karakteriseerima - iseloomustama - Ma karakteriseerin teda hetkel.
Motiveerima - põhjendama, põhistama - Ma motiveerisin neid.
Kritiseerima - arvustama - Miks sa kritiseerid kõiki ?
Ekspluateerima - kasutama - Ekspluateeri neid asju !
Kalkuleerima - arvestama, kaalutlema - Miks sa kalkuleerid asju üle ?
Grimeerima - värvi, paruka jm abil nägu teisendama, jumestama - Viige ta grimmeerija juurde !
Dubleerima - kahekordistama, teisikeksemplari valmistama - Ma dubleerisin meie raha.
Imiteerima - matkima, jäljendama - Miks sa imiteerid teda ?
Dekoreerima - kaunistama, ehtima - Kas sa dekoreerisid juba puu ära ?
Demonstreerima - selgitavalt näitama, tutvustama - Ma demonstreerin teile oma tööd.
Karakteriseerima - iseloomustama - Ma karakteriseerin teda hetkel.
Motiveerima - põhjendama, põhistama - Ma motiveerisin neid.
Kritiseerima - arvustama - Miks sa kritiseerid kõiki ?
Ekspluateerima - kasutama - Ekspluateeri neid asju !
Kalkuleerima - arvestama, kaalutlema - Miks sa kalkuleerid asju üle ?
Grimeerima - värvi, paruka jm abil nägu teisendama, jumestama - Viige ta grimmeerija juurde !
teisipäev, 19. mai 2009
teisipäev, 5. mai 2009
Eesti rahvustoidud
Eesti rahvustoidud
Eestile omane teraviljatoit on kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.
- Sült.
- Verivorstid
Maausk
Tegelikult on ka eestlaste tänane ilmalikkus üsnagi loodususuilmeline. Üleüldiselt järgitakse mitmeid muistseid kombeid - näiteks põletatakse jaanituld, peetakse hingedeaega, käiakse enne pühi saunas. Muidu umbusklikud ja pragmaatilised eestlased on varmad usaldama oma tervise ja saatuse ravitsejate ja tarkade hoolde. Eestlaste kaasaegses kombestikus on kindel koht toimingutel, mis oma olemuselt on ohverdused: abiellujad seovad kurepesadega puudele ja postidele linte ja allikatesse heidetakse münte.
Eesti pulmakombeid ja – tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Alles siis kujunes välja rahvasuust kirjapandud pulmakombestik.Abielluda võis nagu ka praegu täisealiseks saanud inimene. Poisist sai aga mees ja tüdrukust naine alles peale leeriskäimist. Leer viis kokku omaealised poisid-tüdrukud ning tutvustas neid kogu kihelkonnarahvale. Pärast leeri võisid tütarlapsed kanda naisteehteid ning poisid hakkasid tegema meestetöid ning sulastena saama meestepalka. Samuti võisid mõlemad osa võtta täiskasvanute meelelahutustest. Poiste ja tütarlaste omavaheline läbikäimine võttis täiesti uue pöörde – noormeestel oli õigus käis öösiti küla peal ning neiud võisid "ehalisi" vastu võtta. Lubatuks said ka ühismagamised tule ääres ja pulmadel.Pulmad olid vanade eestlaste üks suurimaid pidustusi üldse, neid peeti alati toretsevalt enamasti 2 – 3 päeva, jõukamates peredes isegi kuni nädal aega jutti. Ka pulmakülaliste arv sõltus suuresti perekonna rikkusest: mõnekümnest inimesest kuni sajani.Ka pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel. Talurahva toidulaud oli naguniigi üsna kesine (aganaleib, silk, jahurokk jne.), alles 19. sajandil muutus valik veidi mitmekesisemaks. Iga perekond viis pulma ühiseks tarvitamiseks toiduaineid, vallalistel seda kohustust ja õigust polnud. Küll olid aga poistel viinad või siis hulga peale ankrutäis õlut kaasas. Varasematel aegadel oli pulmakoti sisuks ainult leib, hiljem asendus see spetsiaalse pulmaleivaga ja ka nisuleivaga. Lisaks pulmaleivale leidus seal veel nii toorest kui ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Toidu kõrvale joodi peamiselt õlut, 1870ndatest on ka teateid, et pakuti ka kohvi.Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit, so sõit pruudi järele. Pulmakaravani moodustasid saajavanem, peiupoiss ja peigmees kõige ees ning pulma ametimehed ja pulmarongi saatjad nende järel. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siid laulusaatel üles otsima. Tagasisõit peigmehe juurde oli veelgi pidulikum ja kärarikkam. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi.Pulmakombed muutusid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul silmnähtavalt. Abiellumisele eelnes järjest sagedamini noorte isiklik tutvus, üha suuremat rolli etendas vastastikune meeldivus.
- Eesti pulm
Eestile omane teraviljatoit on kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.
Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad.
Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima.
Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut.
Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult.Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga – sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. Lihaga keedeti ka kapsasuppi, suitsuliha pandi herne- ja oasupisse.
Maausk
Eesti usuline maastik on omapärane ja erineb üsna selgelt kristlike riikide omast. 2000. a. rahvaloenduse andmetel tunnistas kõigest 25% Eesti elanikest mingit usku ja kuulus usuühingutesse. Seega võib eestlasi nimetada ilmalikuks rahvaks.
Eestlaste ilmalikkusel on ajaloolised põhjused. Eesti ristiusustamine XIII sajandil toimus Saksa Ordu ja Taani kuningriigi jõhkra sõjalise ekspansiooni toel, milles eestlased kandsid suuri inimkaotusi. Rahva teadvusesse kinnistus sajanditeks teadmine, et ristiusk on toodud "tule ja mõõgaga".
Järgnevatel sajanditel surusid vallutajad põlisrahva uskumusi ja tavasid maha nii klerikaalsete ja administratiivsete kui ka sõjaliste vahenditega. Sellest hoolimata oli Eesti oma loodususk veel XIX sajandi lõpus üsna elav. Üle terve maa leidus pühi salusid, kive, allikaid ja puid, kus käidi salaja ohverdamas ja palvetamas.
Eestlaste traditsiooniline, sh ka religioosne maailmatunnetus on looduskeskne ja praktiline. Seetõttu on eestlane üsna skeptiline vaimsete õpetuste suhtes, mis ei lähtu kogetavast tegelikkusest. Kristlik õpetus on orienteeritud teisele reaalsusele (pattude andeksandmine, lunastus, taevane elu ja põrgu). On ilmne, et neil maailmavaadetel pole palju haakumispunkte.
Eesti elanikkonna uskliku vähemuse hulgas on omausulised omakorda vähemus - 2000. a. rahvaloenduse andmetel on siin 1058 taara- ja maausulist. Omausulistel on siiski ka laiem ühiskondlik kandepind. 2002. a. korraldatud avaliku arvamuse uuringu kohaselt peab kõikidest uskudest esmajoones taara- või maausku südamelähedaseks 11 % Eesti elanikkonnast.
Tegelikult on ka eestlaste tänane ilmalikkus üsnagi loodususuilmeline. Üleüldiselt järgitakse mitmeid muistseid kombeid - näiteks põletatakse jaanituld, peetakse hingedeaega, käiakse enne pühi saunas. Muidu umbusklikud ja pragmaatilised eestlased on varmad usaldama oma tervise ja saatuse ravitsejate ja tarkade hoolde. Eestlaste kaasaegses kombestikus on kindel koht toimingutel, mis oma olemuselt on ohverdused: abiellujad seovad kurepesadega puudele ja postidele linte ja allikatesse heidetakse münte.
Sakraalsus ja organisatsioon
Maausus puudub traditsiooniliselt vahe ilmaliku ja religioosse vahel. Elu sügavamat ja varjatud poolt ei otsita väljaspool argist. Argine ja püha on põimunud. Lisaks on maausus palju intiimseid sakraalseid valdkondi, mis puudutavad vaid üksikisikut või kitsamat gruppi. Seetõttu on maausuliste jaoks perekond, sugukond, küla, kihelkond, maakond ja Maavald ühtlasi religioossed üksused.
Et säilitada oma maailmavaadet ja tavasid tänases multireligioosses ühiskonnas, kus identiteete ja mõttesuundi on palju, on asutatud usuorganisatsioonid, mis koonduvad omakorda Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kotta. Maavalla Koja üheks peamiseks tegevusvaldkonnaks on kujunenud maausuliste esindamine suhetes riigi ja avalikkusega. Koda on korraldanud põliste pühapaikade (hiied, pühad puud, allikad ja kivid) kaitset, maausuliste tavade legaliseerimist ja protesteerinud kohustusliku kristliku religiooniõpetuse sisseviimise vastu riiklikesse koolidesse. Mittekristlaste huvide esindamiseks asutas Koda 2001. a. eesti muhameedlasi, juudiusulisi, budiste, bahaisid ja krisnaiite ühendava ümarlaua.
eesti maausuline Ahto Kaasik
Pulmakombed
Eesti pulmakombeid ja – tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest. Alles siis kujunes välja rahvasuust kirjapandud pulmakombestik.Abielluda võis nagu ka praegu täisealiseks saanud inimene. Poisist sai aga mees ja tüdrukust naine alles peale leeriskäimist. Leer viis kokku omaealised poisid-tüdrukud ning tutvustas neid kogu kihelkonnarahvale. Pärast leeri võisid tütarlapsed kanda naisteehteid ning poisid hakkasid tegema meestetöid ning sulastena saama meestepalka. Samuti võisid mõlemad osa võtta täiskasvanute meelelahutustest. Poiste ja tütarlaste omavaheline läbikäimine võttis täiesti uue pöörde – noormeestel oli õigus käis öösiti küla peal ning neiud võisid "ehalisi" vastu võtta. Lubatuks said ka ühismagamised tule ääres ja pulmadel.Pulmad olid vanade eestlaste üks suurimaid pidustusi üldse, neid peeti alati toretsevalt enamasti 2 – 3 päeva, jõukamates peredes isegi kuni nädal aega jutti. Ka pulmakülaliste arv sõltus suuresti perekonna rikkusest: mõnekümnest inimesest kuni sajani.Ka pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel. Talurahva toidulaud oli naguniigi üsna kesine (aganaleib, silk, jahurokk jne.), alles 19. sajandil muutus valik veidi mitmekesisemaks. Iga perekond viis pulma ühiseks tarvitamiseks toiduaineid, vallalistel seda kohustust ja õigust polnud. Küll olid aga poistel viinad või siis hulga peale ankrutäis õlut kaasas. Varasematel aegadel oli pulmakoti sisuks ainult leib, hiljem asendus see spetsiaalse pulmaleivaga ja ka nisuleivaga. Lisaks pulmaleivale leidus seal veel nii toorest kui ka suitsutatud liha, kala, kohupiima, kartuleid, piima ja mune. Toidu kõrvale joodi peamiselt õlut, 1870ndatest on ka teateid, et pakuti ka kohvi.Kõige kärarikkam ja väliselt silmapaistvaim osa oli juba vara hommikul ettevõetav saajasõit, so sõit pruudi järele. Pulmakaravani moodustasid saajavanem, peiupoiss ja peigmees kõige ees ning pulma ametimehed ja pulmarongi saatjad nende järel. Pruut oli aga tavaliselt ära peidetud ning teised pidid ta siid laulusaatel üles otsima. Tagasisõit peigmehe juurde oli veelgi pidulikum ja kärarikkam. Külapoisid seadsid teele igasuguseid tõkkeid, mis sümboliseerisid elus ette tulevaid raskusi.Pulmakombed muutusid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul silmnähtavalt. Abiellumisele eelnes järjest sagedamini noorte isiklik tutvus, üha suuremat rolli etendas vastastikune meeldivus.
Tellimine:
Postitused (Atom)
